peenraha pīenti rǭ’
peenike rääkimine pīenti rõkāndimi
peen hääl pīentõ ēļ
peen lõng pīentõ lānga
peen maitse pīentõ maits
peen puu pīentõ pū
peen töö pīentõ tīe
peen vihm pīentõ vī’mõ
peened sõrmed pīenõd sūormõd
peeneks hõõruda pīentõks ȭŗõ
peeneks tampida pīenõks tempõ
täpselt pīentõ pǟl
Peenike nagu rehavars. Pīenti ne’iku rejā vaŗž.
Peenike nagu vile. Pīenti ne’iku sviļp.
peedipeenar bīetõd dū’obõ
porgandipeenar borkõnd dū’obõ
kapsapeenar nǭțõd dū’obõ
vagusid ajada dū’obidi i’lzõ a’jjõ
vagusid lahti ajada dūobidi vāldiņ a’jjõ
vagusid kinni ajada dū’obidi vi’zzõ a’jjõ
peenraha pīenti rǭ’
peenike rääkimine pīenti rõkāndimi
peen hääl pīentõ ēļ
peen lõng pīentõ lānga
peen maitse pīentõ maits
peen puu pīentõ pū
peen töö pīentõ tīe
peen vihm pīentõ vī’mõ
peened sõrmed pīenõd sūormõd
peeneks hõõruda pīentõks ȭŗõ
peeneks tampida pīenõks tempõ
täpselt pīentõ pǟl
Peenike nagu rehavars. Pīenti ne’iku rejā vaŗž.
Peenike nagu vile. Pīenti ne’iku sviļp.
pehme hääl pī’emdõ ēļ
pehme ilm, kliima pī’emdõ āiga
pehme süda pī’emdõ sidām
Peidetakse nii, et teine ei või kätte saada, peab panema sellisesse kohta, kus teine ei näe, ei tea. Gläbūb ne’i ku tuoi ä’b või kä’ddõ sǭdõ, u’m pa’nmõst seļļizõ kūožõ, kus tuoi ä’b nǟ, ä’b tīeda.
Sa varjad ennast, hea, kui ta ei näe. Sa slapstõd ēņtšta; jõvīst, ku ta ä’b nǟ.
ennast varjata ēņtšta urgtõ
Peidab, hoiab ennast, on varjul. Vaŗtõb, sǭrgõb ēņtšta, u’m vǭŗ alā.
Lapsele öeldakse: ma annan sulle peksa. Lapsõn kītõb: ma sīnda petšāb.
last peksta lapstā pieksõ
linu topsida li’ņdi pieksõ
kella lüüa kiellõ pieksõ
peksa saada pieksõ sǭdõ
peksis nagu koera pieksīz ne’iku pi’ņņõ
Last pekstakse vitsaga, käega ei ole hea. Lapstā pieksāb joutõks, kä’dkõks ä’b ūo jõvā.
Tuul peksab ust (~ purje). Tūļ pieksāb ukstā (~ pūŗazt).
Sa saad peksa mööda sõrmi. Sa sǭd pieksõ pi’ds suoŗmi.
Tuul platerdab purje. Tūļ plattõrtõb pūŗazt.
vanaduspension va’nnit pensij
pensionile minekuni pensijõ lē’miz sǭņ
pärast pensionile minekut pie’rrõ pensijõ lē’mõt
Jaan kutsus peremeest perekonnanime järgi. Jǭņ nutīz perīmīeztõ lī’ekõni’m pierāstõ.
Sa oled ise peremees. Sa ūod ī’ž izānd.
Ta on oma sõna peremees, mis ta ütleb, nii on. Ta u’m eņtš sõnā izānd, mis ta kītõb, ne’i u’m.
uusperemees, asunik ūž perīmīez
Ühepäevaperemees, kes ühe päevaga laseb kõik läbi, ei mõtle, et homme ka on vaja. Ī’d pǟva perīmīez, kis ī’dsõ pǟvasõ tikkiž laskūb le’bbõ, ä’b mõtlõ, ku mūpõ ka līb vajāg.
pesa ehitada pie’zzõ tī’edõ
Me teeme enesele pesa. Mēg tīemõ eņtšõn pie’zzõ.
Linnud teevad pesi. Līndõd tīebõd pe’žḑi.
end pesta ēņtšta pie’zzõ
puhtaks pesta pū’dõks pie’zzõ
silmi pesta siļmi pie’zzõ
Ma pesen käsi, silmi, jalgu, riideid, põrandat. Ma piezūb ke’žži, siļmi, jaļgi, ǭ’riņi, pȭrandtõ.
