Sa hangid teisele tööd, et teisel oleks, mis teha. Sa tuoizõn skopūd tīedõ, la’z tuoizõn vȯlkõ, mis tī’edõ.
Sööki ka võib hankida. Sīemnaigõ ka võib skoppõ.
hapu õun appõn umārz
Mari on hapu nagu jõhvikas. Mǭŗa u’m appõn ne’iku gārban.
Ta tahab haput. Ta tǭ’b appõnt.
Supp läheb hapuks. Rok īeb appõnõks.
Üks harakas kädistab jälle. Ikš arāgõz ļärīkšõb tegīž.
Vares ajas haraka ära. Vaŗīkš ajīz arāgõ je’dspē’ḑõn.
Vares ajas harakat taga. Vaŗīkš ajīz arāgõzt.
Vares kakleb harakaga. Vaŗīkš taplõb arāgõks.
seljandikuhari kāngar nugār
katusehari katūks nugār
Puhastatakse harjaga. Tī’eb pū’dõks birštõks.
Harjaga puhastab riideid. Ǭŗaks pū’dstõb ǭ’riņi.
Kukel on suur hari. Kikkõn u’m sūr ǭŗa.
Tavaliselt seda tarvitatakse nagu määrsõna. Irdistiz se sǭb kȭlbatõd kui vȯ’lmsõnā.
ära harjuda si’zzõl irdõ
Ma harjusin sellega ruttu. Ma īrdiz sīekõks aššõ.
Koer on harjunud kassiga, nad on kahekesi harjunud. Pi’ņ u’m irdõn kaššõks, ne at kǭ’dskiņ irdõnd.
Kas ta harjub minuga? Või ta īrdõb mi’n jū’rõ?
Ei ole hea, kui laps ühe juures on harjunud. Ä’b ūo jõvā, ku läpš ī’d jūrs u’m irdõn.
Me oleme harjunud sööma kalu. Mēg ūom irdõnd sīedõ kaļdi.
Pärast harjus ära ja oskas seda hästi. Pie’rrõ vilīz jarā ja mūoštiz siedā jõvīst.
hea harjumus jõvā irdimi
harjumuse järgi irdimiz pie’rrõ
Harjumusel on suur jõud. Irdimizõn u’m sūr joud.
Tal on harjumus hästi süüa. Tä’mmõn u’m irdõks jõvīst sīedõ.
Kassipoeg teritab [~ harjutab] oma küüsi. Kašpūoga drillõb eņtš kīntšidi.
Las ma nii drillin naist! la’z ma ne’i nāizta drillõb!
Kuidas ta enesele harjumust kujundas. Kui ta ēņtšta si’zzõl irdtiz.
Mind treeniti. Mīnda irtliztõ.
harjutada last käima irtõ lapstā kǟ’mõ
lehmi harjutada nī’emidi irtõ
Ma tahan teda harjutada enesega. Ma tǟnda tǭ’b irtõ eņtš jū’rõ.
Sa oled ise peremees. Sa ūod ī’ž izānd.
Ta on oma sõna peremees, mis ta ütleb, nii on. Ta u’m eņtš sõnā izānd, mis ta kītõb, ne’i u’m.
käib nagu härra kǟ’b nemē izānd
Nüüd võisime käia üle jõe nagu härrad. Ni võižmõ kǟ’dõ i’ļ jo’ug ne’iku izāndõd.
Ma ei ole näinud Dundaga isandat. Ma ä’b ūo nǟnd Dūoņig izāndtõ.
hanguharu ang aplōka
teeharu riek aplōka
puuharu pū aplōka
jõeharu jo’ug aplōka
hanguharu ang a’r
teeharu riek a’r
puuharu pū a’r
jõeharu jo’ug a’r
Ta käib harva kinos [~ Ta läheb harva kinno]. Ta lǟ’b ǭrastiz kinō.
hästi kaugel jõvīst kougõn
Hästi! Jõvīst!
Kuulake hästi vaikselt! Kūldigid jõvīst vā’giž!
ühine haud ku’bbi kālma
hauda minna kalmõ lǟ’dõ
hauaga hirmutada kālmaks irmtõ
kalmust põgeneda kālmast urgõ
sügav haud tõvā ǭda
hauda kaevata oudõ kovvõ
Teda õpetab ainult haud. Tǟnda set kālma opātõb.
Ta on ühe jalaga hauas juba. Ta u’m ī’d jālgaks kālmas jõvā.
Ta on ju haua äärel, ta ei ole inimese seisundis. Ta u’m jo kālma aigās, ta ä’b ūo rištīng kȭrdas.
Teisele kaevab hauda, ise sellesse kukub. Tuoizõn kōvab kalmõ, ī’ž sadāb sī’ezõ.
Kui sa halvasti elad minuga, sa viid mind hauda. Ku sa slikțõ jelād mi’nkõks, sa vīd mīnda kalmõ.
haugub kui koer utāb ne’iku pi’ņ
Rebane haugub. Re’bbi utāb.
Metskits haugub. Mõtsātikā utāb.
Koer haugub lehma. Pi’ņ utāb nī’emõ.
Koer haugub lehma peale. Pi’ņ utāb nī’emõ pǟlõ.
Koer hakkab haukuma. Pi’ņ īrgõb uttõ.
kõrvaldada arā kǭ’tõ
hävitada ulzõ kǭ’tõ
Ta kõrvaldas lapse ära. Ta kǭtiz laps jarā.
See asi, loom hävitatakse ära; kui ei ole vaja, siis peab kaotama ja tegema, et enam ei ole. Sīe ažā, lūomõ nītsiņtõb jarā; ku ä’b ūo vajāg, si’z u’m kǭ’tõmõst ja tī’emõst, ku je’mmitit ä’b ūo.
Lutikaid ei või nii kergesti hävitada. Plakīdi ä’b või ne’i kievāmstiz nītsiņtõ.
Kui ei ole vaja, siis teda hävitatakse, kaotatakse ära. Ku ä’b ūo vajāg, si’z tǟnda pūoštõb jarā, kǭ’tõb jarā.
